Sattusin hiljuti ühe üsna tulise vaidluse otsa, mis on parem ja kuivõrd neid kahte tohib omavahel kombineerida/segada. Loomulikult, üks vaidleja oli coach ja teine mentor ja mõlemad olid just oma sellealase karjääri punktis, kus on tekkinud sügav  usk oma valitud tee õigsusesse. Selline usk on tore ja haarav. 

Kui jällegi vaadata seda võimaliku kliendi seisukohast, võis selline vaidlus olla üsna segadusttekitav, sest ega metoodiliste erinevuste vaidlus palju selgust kliendile loo. Kuna aga sama küsimust on ka minu käest palju küsitud – mis on erinevus ja mida kasutada, püüan siin lühidalt oma kogemuse põhjal vastata. Ei pretendeeri ühesele tõele – minu vaateid kindlasti mõjutab see, et olen coachina töötanud umbes 500 kliendiga ja mentorina vahest umbes kümnendikuga sellest. 

Hakatuseks ütlen, et minu arvates on neis kahes sarnast märksa enam kui erinevust. Mõlemad meetodid püüavad aidata teisel inimesel kasvada, areneda läbi isikliku suhte, usalduse, vastutuse andmise ja sageli üsna sarnaste tööriistade kasutamise (kuulamine, peegeldamine, küsimine jne). 

Nüüd erinevustest. Esiteks, suunamise ulatus. Coach ei näita üldjuhul lahendusi, vaid lähtub sellest, et hea kuulamise, küsimuste ja muude tehnikate kasutamisel on inimene ise võimeline leidma parimad lahendused. Oma kogemuste jagamine on lahenduse näitamine ja seda tuleks vältida. 

Mentorsuhe on oma olemuselt pigem kogenud ja vähemkogenud kolleegi suhe. Läbi oma kogemuse ja teadmise saab mentor aidata menteel vältida karisid, anda talle kindlust oma tee valimisel.  Mis neil kahel vahet? Minu kogemuse põhjal on suunamine läbi kogemuse pakkumise kiirem, pisut lihtsam tee. Seda on lihtsam pakkuda ja ka lihtsam vastu võtta. Sageli otsib coachee või mentee lahendusi oma ebakindlustsoonis ja kellegi teise kogemus aitab kiiremini/kergemini edasi minna. Samas on coachi pakutavas rohkem enese sisse vaatamist, oma valikute teadvustamist. Selline töö nõuab enam kannatust, aga tulemus võib olla suurem teadlikkus ja arusaam, miks just see lahendus on coachitava jaoks parim. 

Coachina on oma kogemuse (eriti kui tegemist on kogenud inimese, juhi, coachiga) tagasihoidmine palju raskem. Tuleb enesele pidevalt meelde tuletada, et isegi kui mulle tundub, et mul on selles asjast kogemusi, siis need on MINU kogemused, MINU olukordadest, MINU tõlgendustega. Ja sarnane olukord teise inimese jaoks ei ole kunagi päris sama. Samuti kui coachee jookseb mingis asjas oma mõtetes kinni, on lihtne ulatada abikäsi ja rääkida, „Kuidas mina sellist olukorda lahendasin“. Püsida ebamugavas otsimise ja hämaruse tsoonis on kordades raskem ja nõuab enam usaldust oma coachee vastu. 

Olukorras, kus coachee (ja tegelikult ka coach) on n-ö kinni jooksnud, olen katsetanud ja küsinud: „Kas tahad, et ma jagan oma kogemust selles asjas?“. Usun, et umbes mõnekümnest korrast vaid ühel olen saanud vastuse: „Ei, oota ma mõtlen veel“. Kogemuse jagamisega pakun õlekõrre, mida suure tõenäosusega ei vajata. Aga see on mugavam. 

Kas coach ei või kogemust jagada? Võib küll, aga teadlikult – astudes sellesse rolli, on sealt raske tagasi välja tulla. 

Teine erinevus on minu kogemuse põhjal ülesande ja suhte ajaline piiritletus. Coachingusuhted on üldjuhul ajaliselt täpsemalt piiritletud; on see siis aasta või vähem või pisut enam. Mentorsuhte puhul pole välistatud ka lood „minu eluaegsest mentorist“. See pole tavapärane, aga märksa pikem ja vähema selgusega määratletud suhe on tavapärane. 

Kolmas haakub eelmisega. Coachingusuhe on tavapäraselt täpsemalt eesmärgistatud kas tööalaste oskuste või isikliku arengu saavutamiseks. 

Nii mentoritel kui coachidel on oma oskuste tööriistakast, mida õppida ja arendada ja see õppimine on eluaegne. Kui aga inimene tahab kolleegi või ka võõramat inimest 1:1 suhtega aidata, siis ilma väljaõppeta astub ta tavaliselt pigem mentorirajale. Olen seda palju näinud ka Nobeli koolitustel, kus õpetame juhtidele praktilisi coachinguoskuseid. Asudes koolitusel oskuseid praktiseerima, tahavad enamus juhtidest toetada teist osalejat läbi oma kogemuse. 

Igal meetodil on omad piirangud. Kui näiteks noorel juhil puuduvad täielikult kogemused, võib mentorsuhe olla märksa tõhusam ja kiirem vahend aitamaks tal hoogu sisse saada.  

Lõpuks – kui kindlasti lahus peaks neid kahte meetodit hoidma? Koolkonna või maitse küsimus. Tean coache, kelle jaoks on mentori roll välistatud. Vastupidist pole näinud – kogenud mentorid kasutavad coachingulähenemist  kindlasti. Minu arvamise järgi tuleb kasutada seda, mida parasjagu vaja on. Kui võimalik, eelistan coachingusuhet, aga kui vaja, lepime kliendiga kokku mentor-või hübriidsuhte. 

Lugu ilmus esmakordselt Edasi-s