Widget Image
Raske küsimus on enam abiks, kui kerge vastus. Milline on Sinu jaoks kõige raskem küsimus?
Milliste küsimustega tulla?

Tel: +372 50 45 501
E-mail: toomastamsar@gmail.com
Viimati kirjutasin
Vaata
Toomas Tamsar meie kolm enesepettust

Meie kolm enesepettust (kõne Tööandjate aastakonverentsil 2016)

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar kirjutab, et sisserände diskussioonis kükitame hirmunult justkui sügaval orus, nägemata päris probleemi, milleks on rahvastiku vähenemine ja vananemine ning sellele järgnev sotsiaalsüsteemi kriis.

18. veebruaril avaldas Turu-uuringute AS raporti, millest selgus, et Eesti elanikud peavad kõige teravamaks probleemiks pagulasi. Meedias avaldatu põhjal arvan, et enne seda oli suurim ühiskondlik mure homoseksuaalsete inimeste soov seaduslikku koosellu heita.

Kas need on tõesti suurimad väljakutsed, mille ees Eesti hetkel seisab? Alati on hea öelda, et suurte möödalaskmiste taga on vilets kommunikatsioon. Kuid seekord on tõesti tehtud üsna strateegiline kommunikatsiooniviga ja valitsuserakonnad on lasknud Eesti suured küsimused defineerida teistel. Päris probleemid on tegelikult mujal ja meie rahvastiku küsimus on üks olulisim neist.

Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, tööealiste inimeste arv koguni 6350 võrra aastas. Pensioniealiste arv kasvab samal ajal 3400 inimese võrra aastas. Arvutuslikult jääb aastani 2040 igal aastal tööjõuturult puudu keskmiselt 5000 erasektori hõivatut ehk tegelikku maksumaksjat. Erasektori töötajate arv, kelle tasutud maksudega peame otseselt üleval sotsiaalsektorit ja väikeste mööndustega avalikku sektorit, kahaneb 2040. aastaks 520 000-lt 420 000ni. Nende arengute tulemusel peab erasektori töötaja praeguse 1,6 inimese asemel 2040. aastal üleval kaht inimest.

Kui riik oleks ettevõte, tuleks sellise prognoosi puhul väga kiiresti hakata strateegiat muutma ja ehk oleks isegi paslik saneerija palgata. Et kaugele näha, pead ronima mäe otsa. Mulle tundub, et Eesti on oma sisserände diskussioonis sügaval orus. Me võib-olla isegi tõuseme vahel kikivarvuli, kuid ainus, mida näeme, on naabrimehe juba tüütuks läinud nägu.

Nii olemegi avalikus diskussioonis kinni jäänud paarisaja pagulase küsimusse, mis tegelikult ei muuda suuremas plaanis midagi. Vaadates, kuidas paljud teised riigid tegelevad aktiivselt rahvastiku küsimusega ja talentide, kuid aina enam ka oskustööliste välismaalt värbamisega, võib öelda, et orus kükitades petame ennast vähemalt kolmel viisil.

Meie esimene enesepettus on lootus, et probleem läheb kuidagi ise üle. Meenutagem koolimatemaatikast tuttavat basseini täitmise ülesannet. Me teame, et 25 aastaga jookseb töötajaskonna bassein tühjemaks umbes 120 000 inimese võrra. Kui tahame, et basseinis vee ehk töötajate tase enam-vähem säiliks, tuleb üritada äravoolu kraani kinni või vähemalt kitsamaks keerata ja avada teisi, sissevoolu kraane.

Mis võiksid need sissevoolu kraanid olla? Esiteks töövõimereform ehk vähenenud töövõimega inimeste tööjõuturule tagasitoomine. Sellest kraanist tuleb ehk 10 000 inimest. Teiseks pensionireform ehk pensioniea tõstmine. Selle kraani avamine saab meid aidata ehk 15 000 – 20 000 inimese võrra. Aktiivne kõrgem iga on meie kõigi huvides. Kolmandaks riigireform ehk avaliku sektori töötajate vähendamine. Praeguse plaani järgi püüab riik hoida avaliku sektori osakaalu paigal, vähendades sektorit proportsionaalselt kogu tööturu kahanemisega. Sealt kraanist saame leevendust 20 000 inimese võrra.

Olgu, vaatame siis, kuidas äravoolutoru kitsamaks saada. Mis oleks, kui väljaränne lõppeks? Aga taas me petame ennast. Me pole rahvastikuprobleemiga üksi. Euroopa Liit kaotab järgmise 50 aastaga 13,5 protsenti töötajatest, kokku 45 miljonit maksumaksjat. See teeb Euroopast meie inimestele võimsa vaakumpumba, mis tõmbab meie, ja mitte ainult meie basseinist inimesi aina kiiremini. Konkurents töötajate pärast kasvab väga kiiresti ning me peame siin võistlema riikidega, kes on meist jõukamad ja parema kliimaga. Ei tasu loota, et me saaks väljarände kraani kinni keerata. Meil veab, kui suudame väljarännet praegusel tasemel hoida.

Niisiis. Juurde saame tööturule umbes 50 000 inimest. Puudu jäi meil, meenutan, 120 000 (eeldusel, et väljaränne ei suurene). Suudame reformidega katta alla poole vajadusest. Ja töötajate kvalifikatsioon sellega paraku ei kasva, mis on aga jõukuse suurenemise eeltingimus.

Meie teine enesepettus: suudame täpselt prognoosida, keda meil vaja on, ja laseme siia ainult sellele vastavat välistööjõudu. Minu käest on palju küsitud: öelge siis, tööandjad, täpselt, keda vajate. Kuid meie või meie liikmed suudame prognoosida järgmist aastat. Võib-olla viit aastat.

Üks näide. Äripäeva uudise pealkiri aastast 2006: «Laupäevast karmistuvad nõuded Tallinna taksojuhtidele». Aastal 2009 asutati UBER, 2013 Taxify. Aastal 2016 püüame olla maailmas esirinnas jagamismajanduse toetamisel meie õiguskeskkonnas, pannes sellega klientide ja arengu huvides surve alla palju traditsioonilisi töökohti. Täielik muutus on toimumas ülikiirelt.

Inimeste puudus on Eesti üks suur mure. Teine ja mitte väiksem mure on, et meil ei ole aimugi, millised töökohad ja kui kiiresti ära kaovad ja millised tekivad. Innovatsiooni mõju tavapärastele töökohtadele on tõenäoliselt suurem ja kiirem, kui arvata oskame. Tõenäosus, et aastal 2040 ei eksisteeri praegusel kujul pooli tänaseid töökohti, on suur. Millised asemele tulevad, me ei tea.

Seepärast mõelgem pigem, kuidas teha Eestist atraktiivne koht elamiseks ja töötamiseks inimestele, kellel on tahe tööd teha, oskused ja soov/võimekus omandada uusi oskusi.

Kolmas enesepettus: me kaitseme Eestit oma laste jaoks. Ajaloolistel põhjustel oleme sisserändepoliitikas valinud kaitsepositsiooni. Tõrjume välismaalasi ülla eesmärgi nimel: jätta oma lastele hea Eesti. See on täiesti normaalne soov. Eelmisel nädalal sündis Eestis umbes 250 poissi-tüdrukut. Aastal 2040 on nad noored täiskasvanud, lõpetamas koole, astumas ellu. Me arvame, et teame, millist Eestit need eelmisel nädalal sündinud lapsed tahavad. Aga ehk hoopis petame end, uskudes, et senine sisserändepoliitika pakub neile seda Eestit?

Kas me ei pane lastele koormat, mida nad ei suuda ega taha kanda? Tulla tööjõuturule ja pidada üleval peale enda veel kahte inimest? Meie siin ütleme, et riik ongi kallis. Aga kas lapsed tahavad nii kallist riiki üleval pidada? Kas me ei aja neid siit mujale, kus palk kõrgem ja maksud madalamad?

Põgenikekriis on sõjas olevate riikide kriis ja Euroopa kriis. Ja meie peame selles osalema mõistlikul määral. See on väärikas ja praktiline: inimesed ikka aitavad üksteist. Aga see ei ole tegelikult Eesti probleem. Eesti probleem on see, et meil ei ole inimesi.

Tööandjate manifest räägib erksast Eestist. President rääkis oma aastapäeva kõnes väledusest. Kuid me oleme otsustanud olla kaitseasendis. Kas te olete proovinud kiiresti joosta, hoides samal ajal käsi näo ees kaitseks? Ei saa. Kaitseasendist tuleb loobuda. Võtta käed näo eest ära ja joosta sinna, kuhu tahame.

Seega: ärgem raisakem energiat pagulasprobleemile, see küsimus tuleb Eestis lihtsalt kiiresti ära lahendada. Paneme oma aja ja energia pärisprobleemidesse. Muutume kaitsjast kutsujaks.

Postimees, 3. märts 2016 –

Kommenteeri seda

Nimi

E-maili Aadress

Veebileht