Väliskontserni Eesti osa juht tegi ühe kehva otsuse ja mis veel halvem, jättis mitu vajalikku otsust tegemata. Mis teha, kogemust tippjuhina ei olnud, lisaks tahtis ta kõigi vastu hea olla. Ei ole väga ebatavaline olukord. Aga tulemusena on ettevõte päris keerulises seisus. Omanik ei ole rahul, aga tundes, et ta ei oma olukorrast piisavat ülevaadet, ei taha ta ka liiga kiiresti olukorda kirurgiliselt sekkuda. Juhile on antud veel pisut aega tõestamiseks.

Asja juures on huvitav see, kuidas juhi meeskond seda olukorda tajub. Sealt see küsimus pärit ongi. Suur osa meeskonnaliikmeid kinnitab, et nad väga toetavad oma juhti. Samas ollakse tema suhtes väga kriitilised. Meeskonnaliikmed on oma ala profid ja teavad üsna hästi, kuidas võtta initsiatiiv ka tippjuhi tegemata otsuste kontekstis.

Ometi nad ei tee seda. Juht, kes ise tunneb, et asi kipub käest libisema, püüab hoida liiga palju enese käes. Ja meeskonnaliikmed, teades, et juht ei suuda ise kõigest üle käia, viivad otsuseid ometi tema lauale.

Juhtkonna koostöö ei tähenda ainult seda, et igaüks teeb oma tööd hästi. See tähendab ka vastutust selle eest, et teised – sealhulgas juht – ei sõidaks nähtavale karile.

Kes on süüdi, kui juht ebaõnnestub? Siin ei pruugi olla vastust üks või teine. Kirjeldatud probleemile mõeldes meenus mulle mõni aeg tagasi loetud lugu ühest uurimislaevast, mis oli öösel ankrus Galapagose saarte vetes.

Üks hommik algas sellega, et üks meeskonnaliige ärkas tundega, et midagi on väga valesti. Ja tundele õiget nime anda oskamata magas pisut veel. Mõne aja pärast ärkas ta uuesti murdlainete müra peale ja seekord sööstis tekile. Mida ta nägi? Laev oli kohe-kohe karile jooksmas. Meeskonnaliige tegi kõva häält ja tegutses koheselt. Laev õnnestus päästa ja suure tõenäosusega ka mõned inimelud.

Süü laeva halvasti ankurdamise eest oli kaptenil (ma ei ole meremees, ei tea ega mäleta detaile). Loo kohta algatati juurdlus ja selgus, et mõnigi meeskonnaliige oleks saanud õnnetust ära hoida. Nad olid märganud kapteni viga, aga ei pidanud seda piisavalt kriitiliseks ja lõpuks – kapten on kapten. Kapteni tegevuse parandamine polnud kombeks.

Mõtleme nüüd mõne muu eluvaldkonna peale. Oletame, et arst eksib patsiendile ravimi koguse määramisega. Inimlik viga, lohakusviga… Kui nüüd õde haiglas märkab, et kogus on ebatavaliselt suur – kas õde vastutab selle eest, et haige ei saaks kogemata liiga suurt annust? Õe töö ei ole käia kontrollimas arsti tööd. Aga kui ta märkab?

Kui meeskonnaliige märkab, et juht teeb selgelt vale otsuse või et otsustamata jätmine võib kaasa tuua probleemi, siis kas tema ülesanne on juhi tähelepanu sellele juhtida või mitte?

Mõeldes sellest meeskonnaliikme seisukohalt – peaks vist. Aga alati pole ka päris kindel, sest mõni juht ei suuda kriitilist nooti vastu võtta. Proovime mõelda aga kõigi teiste huvigruppide seisukohalt. Õe ja arsti näites pole vist mitte kedagi, kes nõustuks, et õe kohustus EI OLEKS üle küsida, isegi kui ta ise kahtleb, kas tal selleks põhjus on.

Tagasi laevaloo juurde. Juurdluse käigus tuvastati ootuspäraselt, et kapten oli süüdi. Täiendav tulemus oli, et kedagi teist ei saanud süüdi lugeda. Juriidiliselt. Aga märk jäi külge kogu meeskonnale. Nagu juurdlust läbi viinud kogenud merekapten teema kokku võttis:

„Õige meeskond ei lase kunagi kaptenil ebaõnnestuda!“

Nii ka muudes organisatsioonides. Eks ka sellesama pärast on juhil põhjust pingutada juhtkonna koostöö ja meeskonna loomisega. Õige meeskond ei lase kunagi juhil ebaõnnestuda.

Lugu ilmus algselt ajakirjas Edasi.