Minu tänase ettekande teema on tööandja vaade küsimusele, milliseid inimesi me vajame 10 aasta pärast. Millised peaksid olema noored, kes nö väljuvad haridussüsteemist ja sisenevad tööturule.

Kõigepealt – ma arvan, et juba praegu on sellist joont, kust lõpeb õppimise aeg ja algab töötamise aeg, aina raskem tõmmata. Elukestev õpe on uus reaalsus ja õppimise ajal praktiliste kogemuste omandamine elementaarne. Kümne aasta pärast veelgi enam kui praegu.

Aga siiski, milliseid inimesi vajab tööturg 10 aasta pärast?

Aus vastus, mille andmise järel jääks see ettekanne siin väga lühikeseks, oleks: ma ei tea.

Me üritame seda ennustada – Kutsekoda prognoosib tööjõuvajadust erinevates sektorites ja teeb head tööd. Kuivõrd see ka pikemas perspektiivis reaalsuses täppi läheb, raske öelda. Maailm muutub liiga kiiresti. Tehnoloogia areneb üha kiiremini. Ärimudelid muutuvad sisuliselt üleöö. Üks lihtne näide – 10 aastat tagasi me muutsime taksonduse regulatsiooni, et võidelda piraattaksodega, täna on meil Uber ja Taxify – jagamismajandus. Ja me püüame nende tegevust reguleerida vastavalt 10 aasta tagustele mõttemallidele. Kümme aastat tagasi me ei osanud sellest und ka näha.

Samamoodi ei tea ettevõtjad, kes nad on ja mida nad teevad 10 aasta pärast. Millised sektorid on elus, millised majandusharud on kadunud. Millised on juurde tekkinud.

Seega, ma ei kavatse sellele küsimustele täna otsest vastust anda. Püüan otsida ja pakkuda teile küsimusi, mis on olulised nii tööandjate kui ka hariduse vaatest. Ja rääkida sellest, mida ma tean või arvan teadvat.

Tausta mõttes vaatame kõigepealt suurt pilti – millised on tööjõuturu megatrendid maailmas. Sest need mõjutavad vägagi palju ka meid.

Maailma tööjõuturud elavad praegu ja järgnevate kümnendite jooksul üle päris suuri vapustusi.  Euroopa on kümne aasta jooksul kaotanud ühe protsendi oma rahvastikust ja see trend jätkub kiirenevas tempos. Aastaks 2050 on Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal 14 kuni 25 protsenti vähem inimesi kui praegu, prognoosib ÜRO rahvastikubüroo.

Euroopa tööjõuturg väheneb 30 aastaga umbes 50 miljoni inimese võrra. Aasias pole olukord palju parem, ka seal toimub vananemine suure hooga. Sündimus Jaapanis, Taiwanil, Koreas, Hiinas on oluliselt alla taastootmise taseme. Aastaks 2030 on Hiinas 65-aastaseid sama palju kui 15-aastaseid ja nooremaid.

Samas on eakad üha tervemad ja töötavad üha kauem. Organisatsioonid ja juhid peavad hakkama saama üha värvikama ja mitmekihilisema töötajaskonnaga, panema nad meeskonnana tööle. Korraga võib ühes organisatsioonis olla tööl 5 erinevat põlvkonda! Suureneb naiste osakaal ja tähtsus juhtimises. Ja lisaks veel rahvusvahelistumine – monokultuurseid organisatsioone jääb üha vähemaks ja edukamad on reeglina just kultuuriliselt kirjumad organisatsioonid. See eeldab väga häid sotsiaalseid oksusi mitte ainult juhtidelt, aga ka töötajatelt.

See tähendab mitmes mõttes tohutuid muutusi. Esiteks kasvab tohutult finantssurve. Seda me Eestis juba tunnetame. Vähem töötajaid ja rohkem eakaid tähendab seda, et harjumuspärased solidaarsussüsteemid murduvad, ei vea enam välja.

See kõik tähendab, et töötajaid on kasvavalt  vähem kui edukates riikides vaja. Jaht tööjõule ja eriti nn talentidele hoogustub. Lääne-Euroopa, mis kaotab järgneva 30-40 aastaga 50 M töötajat,  on kui tohutu vaakumpump, mis tõmbab meie andekaid ja oskustega inimesi ära ja me peame välja mõtlema, kuidas selles mängus võrdsena kaasa lüüa. Võitjad oleme siis, kui suudame maailmast ligi meelitada enam teadmistega inimesi kui meilt lahkub.

Eesti on siin üks eredamaid näiteid. Meie töötajaskond on praegu 600  ja paarkümmend tuhat.  2040 on meid  järel alla 500 000. Kui 2040 oleks käes täna, peaks iga töötav inimene maksma 200€ enam makse kuus, et riiki ja mittetöötavaid inimesi üleva pidada. Mõelge sellele.

Siin esimene mõtteharjutus teile. Mõelge, mida tähendab tööturu kiire muutumine teie kui haridusjuhtide jaoks? Pange kirja. Kirjapandu üle jõuate ehk hiljem enam mõelda.  Aega on üks minut.

Maailm on avatud. Rohkem avatud, kui me tegelikult harjunud oleme ja tunnetame. Seejuures on maailm hakanud muutuma üha kiiremini, kiiremini  kui me tajume. Ja see puudutab meid rohkem, kui arvata oskame.

Fortune 500 on pingerida maailma kõigi tulusamatest firmadest. Muutused selles pingereas näitavad meile piltlikult muutusi maailmas. Kohe selgitan. Kui aastal 1980 oli ettevõttel rõõm ja au selles nimekirjas figureerida, siis 56 protsendise tõenäosusega oli ta seal endiselt ka 15 aastat hiljem. Nendel, kes on seal nimekirjas täna, on tõenäosus olla seal 15 aasta pärast aga kaks korda väiksem.

Maailm on muutunud. Majandus on muutunud. Suured kaubandus- ja tööstushiiglased, kes kujundasid maailmas ettevõtlusmaastikku astakümnete jooksul, on oma positsiooni kaotanud. Nüüd teevad seda uued tulijad, kellest vanad aru ei saa. Kuidas on võimalik, et nad põletavad heleda leegiga raha, kasumit ei teeni, on ebastabiilsed, aga ometi lähevad nendesse ettevõtetesse parimad investorid. Ja mis veel hullem – parimad töötajad?

Ettevõtlusmaastiku maailmakaardile kerkivad uued piirkonnad, uued riigid. Iga tööd, mida tehakse USA-s, Inglismaal või Eestis, võidakse teha Indias, Pakistanis, üha enam ka Aafrikas. Me ei ole selle mõttega harjunud. Inimesed ja eriti Eesti poliitikud usuvad seni, mida tahavad –et meil on mingi kõrgemalt antud õigus teha neid töid, mida me tahame teha, ja üha kõrgemate palkadega. See ei ole nii.

Kõige olulisem on globaliseerumise juures see, kuidas muutub töö olemus. Kas tegu on naftahiiu, keemialabori, kreemitootja või sotsiaalvõrgustiku ettevõttega – tööjõudu hangitakse globaalselt. Meeskonnad töötavad üle maailma. Üha vähem istutakse kellast kellani laua taga. Inimesed kasutavad erinevaid koostööplatvorme, lahendavaid üha keerulisemaid koostööülesandeid.

Sellisel globaalsel turuplatsil on edu valemiks kiirus – kiire turuletoomine, kiire otsustamine, andmeanalüüs, jagatud innovatsioon. Näiteks Procter&Gamble’i eesmärk on hankida pooled uutest toodetest väljaspoolt ettevõtet. Ettevõtte juht Alan George Lafley tahab, et Procter & Gamble’t tuntaks ettevõttena, kes suudab maailmas kõige paremini koostööd teha.

Ja nüüd teine mõtteharjutus. Palun mõelge ja pange kirja, kuidas mõjutab globaliseerumine ülesandepüstitust koolile? Õpetajale? Jälle mõtlemise ja kirjutamise paus.

Me oleme kiiresti lähenenud robotite ajastule, pöörates sellele aga väga vähe tähelepanu. See oleks justkui autotootjate ja  teiste suurtööstuste pärusmaa. Naljakad piiksuvad ja inimesi jäljendavad robotid on olnud ulmefilmide osa.

Aga enam see nii ei ole. Roboteid on meie ümber aina enam. Ka eestlaste arendatud Starship pakiroboteid võib Tallinnas juba päris tihti tänavail kohata.

Teine ja ilmselt suurem küsimus on see, mida teeb tehisintellekt. Andmete kvaliteet ja andmete töötlemise ja masinõppimise võimekus kasvavad kiiresti. Ja need kaks hakkavad tegema asju, milleks me valmis pole. Mõned näited. Juba praegu on kasutusel tarkvara, mis kogub ja analüüsib sotsiaalmeediast inimeste kohta andmeid ja vormistab need krediidireitinguks. See, kas sa saad eluasemelaenu, võib sõltuda sellest, milline sa veebis välja paistad. Ja see soovitus on suure tõenäosusega adekvaatsem kui krediddidianalüütiku hinnang.

Robot-arstid on juba olemas. Kuigi suure tõenäosusega ütleb praegu enamus nn pärisarste, et need ei saa kunagi inimese tööd asendada, saavad. Seadusi kirjutavad robotid. Tehnoloogia on seal kiiresti. Ühiskonnad ei võta lihtsalt neid nii kiiresti vastu.

Tartu Ülikooli noored arendavad rakendust, mis analüüsib organisatsioonide mainet ja koostab selle parandamiseks soovitused.

Mis tõstatab tahes tahtmata olulise küsimuse:

Kas robotid ja tehisintellektid võtavad meilt töö ära? Ja kas see on hea või halb?

Mõtteharjutus: kuidas peaks seda trendi arvestades muutuma õpetajate ettevalmistus?

Ma ei oska öelda, millistele konkreetseele ametikohtadele tuleb töötajaid koolitada. Isegi mitte seda, millistesse valdkondadesse ja sektoritesse.

Uue majanduse ja uute töösuhete võtmekompetentse võib ennustada. Probleemide lahendamine. Hinnangute andmine. Andmeanalüüs. Suhete loomine ja koostöö. Sotsiaaldigitaalne pädevus.

Kuid me vajame kindlasti inimesi, kellel on järgmise sotsiaalsed oskused, suhtumised ja väärtused.

Nad peaksid oskama ja tahtma tööd teha.

Nad peaksid oskama ja tahtma iseseisvalt õppida, end pidevalt täiendada.

Nad peaksid julgema katsetada. Nad ei peaks kartma seejuures eksida.

Nad peaksid olema ettevõtlikud. Ja ma ei mõtle selle all seda, et nad peaksid kõik ettevõtjateks hakkama. Ettevõtlikkus tähendab eelkõige võimaluste nägemist, initsiatiivikust, vastutuse võtmist.

Viimane küsimus:

Mida need oodatud kompetentsid ütlevad teile ootuste kohta koolile?

Mina arvan, et tegelikult on EÕS,  muutunud õpikäsitlus, koolijuhi pädevuskirjeldus püüdnud neilesamadele trendidele ja ootustele vastata ja andnud ette, mida tegema peaks. Aga ministeeriumi vastused ei pruugi kõnetada paljusid. Sest see teadmine pole oma. Tegemist on nn hambaharja – küsimusega. Kõik kasutavad ja kõik teavad et on vaja kasutada. Aga teise hambaharja ei taha keegi kasutada. Leidke omad vastused.

Ma ootan, et mitte õppivate ja mitte töötavate noorte arv väheneks drastiliselt. Eriti just poiste osas.  Minu hinnangul tegeleb meie valitsus soolise ebavõrdsuse probleemi lahendamisel vale asjaga – tänane palgalõhe on eelmiste hoiakute ja valikute tulemus ning vägisis seda ei muuda. Tegelema peab hoopis segregatsiooni ennetamisega ja täna ma näen hoopis vastupidist probleemi – poisid ei jõua koolis edasi. Sellega kaasneb lõpuks vältimatult demograafiline probleem, kui meie nutikad tüdrukud hakkavd Eestist lahkuma, kuna poisid on otse öeldes mökud.

Ma ootan, et lasteaed ja kool arvestaks ülemaailmsete megatrendidega. On vältimatu, et Eestis hakkab välismaalaste arv lähematel aastakümnetel kiiresti kasvama. Sealhulgas ka lasteaias ja koolis. See on meile praegu veel võõras. Kultuurilises mitmekesisuses hakkamasaamiseks peavad valmistuma ka õpetajad ise.

Ja ma ootan, et haridussüsteem arvestaks automatiseerimise ja robotiseerimisega. Meil on üha enam vaja tehniliste oskustega inimesi. Ka humanitaare on vaja.

Ma ootan, et koolid – õpetajad ja miks mitte lasteaiad käiksid enam ettevõtetes. Selleks, et õpetajad saaksid lapsi toetada nende valikutes, peavad nad ise päriselt aru saama, mis maailmas toimub, Mis on äge. Et tööstus pole õliste vuntside ja mustade küünealustega vanamehenäss, vaid puhas, kiire, põnev elu.

Ma ootan, et iga õpetaja oleks aktiivne sotsiaalmeedias. Seal on elu. Kuidas saaksid õpetajad aidata noortel elus toime tulla, kui nad ei oma õrna aimugi, mis seal elus toimub? Tööandjad vaatavad, mida sotsiaalmeedia inimese kohta ütleb enne töölevõtmist, nii peab ka kool olema seal kohal.

Mul on unistus, et mitte ükski noor ei teeks kümne aasta pärast oma edasise haridustee valikuid lähtudes põhimõttest: olgu mis on, peaasi, et matemaatikat ei peaks õppima!

Lõpetuseks. Ma sooviksin, et kümne aasta pärast tuleksid koolidest lapsed, kes lisaks loovusele, tehnilisele taibule, teadmistele ja oskustele oleksid ka õnnelikud. Lapsed on koolis õnnelikud siis, kui nende õpetajad on õnnelikud. Ja õpetaja on õnnelik, kui tal on hea juht.

Õpetaja amet on ühiskonnas vägagi väärtustatud ja küll sinna ka raha juurde tuleb. Aga koos rahaga peab tulema ka suurem nõudlikkus ja parem juhtimine.

Kool on vähemalt sama tähtis asutus kui ükskõik milline riigi ettevõte, amet või ministeerium. Tegelikult ehk tähtsamgi. Siit minu konkreetne ettepanek: koolidirektorite ametisse määramine peaks käima sarnaselt  riigi tippjuhtidega. Ja haridusasutuste juhtidele tuleb maksta just nii palju kui vaja, et saada sellele tööle parimad inimesed. Sest sellest sõltub nii palju.