„Kuidas mõtestada oma tegevust keskastme juhina? Ma ise tajun seda kui vahendajat, kui filtrit tippjuhtkonna ja oma inimeste vahel. Mu juht tahab, et ma võtaksin ise rohkem vastutust, aga ega mulle liiga palju volitusi pole ka antud ja kuidas ma siis vastutan?“ 

Keskastmejuhi rollist on palju kirjutatud kui tänamatust positsioonist alasi ja haamri vahel. Selles on tera tõtt ja mida aeg edasi, seda raskemaks muutub see alasi pool (töötaja käes on üha enam võimu). Keskastmejuhilt oodatakse palju nii töötajate poolelt kui kõrgemalt juhtimistasandilt ja sageli on keskastmejuhi tegelikud valikud üsna piiratud. Siiski, peame meeles, et inimesel on alati valik. Sellest, kuidas sul on alati valik ja miks selle meelespidamine on nii oluline, kirjutasin eelmise aasta märtsis. 

Kuidas mõtestada oma tegevust keskastme juhina, on samuti juhi enese valik. Üks võimalik valik on tõepoolest vahendaja või filtri roll tippjuhtkonna ja meeskonna vahel. Kirjeldan ühte üsna tüüpilist lugu haiglast.

Osakonnajuhataja Mari (pole õige nimi) on oma ametisse saanud aasta tagasi. Ta kasvas välja sama osakonna arstide hulgast. Miks just tema? Ta on hea arst, ta on umbes 35-aastane. Sooviti uut värskust ja 35—ne seda pakub. Ta saab inimestega kenasti läbi, pigem väldib kui otsib tülisid. Patsiendid ka kiidavad – suhtleb kenasti mitte nagu vanal ajal, kui arst pidi „päristööd“ tegema ja oluline on patsiendi organ või tõbi, mitte patsient ise kui inimene . 

Mari on stressis. Töökoormus on tohutu, pinged osakonnas pole kusagile kadunud. Inimesi napib ja see teeb graafikute koostamise väga raskeks. Töötajad on üha teadlikumad oma õigustest ja tugevast positsioonist tööturul – kui ei meeldi, läheb ära. Tegelikult on Maril tõsiseid raskusi enesekehtestamisega. Ta tunneb, et ta ei saa midagi teha – kannab ülemuste otsused allapoole ja püüab töötajate mured juhtideni viia. Kuna ta ise kasvas kolleegide hulgast välja, tunneb ta end kehtestamise osas õige ebamugavalt – ikkagi endised kolleegid ja paljud neist temast oluliselt kogenumad.  

Mari on valinud filtri ja vahendaja rolli. See on kooskõlas tema pisut tagasihoidliku olemisega. See roll ei aita teda liiga hästi.  Miks?  Selleks, et oma meeskonnas asjad tehtud saaksid, on vaja selget juhtimist. Selge juhtimine ei tähenda autokraatiat ega kõva sõna. Selge juhtimine tähendab eelkõige selgeid reegleid, selgeid kokkuleppeid. Samuti selget arusaamist, kuidas meeskonna kokkulepped ellu viiakse, millist käitumist toetatakse ja millist ei aktsepteerita. Selliste kokkulepete saavutamine ja elluviimine on küll juhi töö, mitte kellegi teise. 

Lisaks, kogu juhtimise demokratiseerumise juures, juhtidelt pole keegi ära võtnud õigust ja kohustust otsuseid teha. Sealhulgas otsuseid, mis kõigile ei meeldi. 

Selleks, et meeskonna reeglid ja kokkulepped saavutada ja nende elluviimine tagada, vajab meeskond eestvedajat või eestvedajaid. Kui juht ise ei taha või ei suuda eestvedaja rolli võtta, siis teeb seda keegi teine. Hästi läheb, kui see keegi teine suunab inimesi eesmärkide poole. Võib ka vastupidi minna, nimelt eestvedaja tegeleb näiteks pingete üleskruvimisega.

Ja nüüd vahendaja rollist. Kuller  ehk vahendaja ei ole kunagi liider. Kulleril on märkimisväärselt raske ennast kehtestada. Kui juht valib enesele vahendaja ehk kulleri rolli, siis ta annab töötajatele sõnumi, et „mina siin ei otsusta suurt midagi.“ Töötajad võtavad selle sõnumi kergesti vastu ilma, et see sõnum oleks liiga täpselt sõnastatud. Ja kujundavad oma arvamuse juhist sellest tulenevalt – kas aktsepteeriva, ükskõikse, kaasatundva, üleoleva, aga mitte lugupidava. Ja sellelt positsioonilt on inimesi väga keeruline juhtida. 

Brene Brown oma raamatus „Dare To Lead“ räägib julgest juhtimisest. Ta intervjueeris tippjuhte üle kogu maailma ja jõudis järeldusele, et kõige enam vajatakse juhtimises julgust. Browni  loosung „Julge juhtida!“ kõlab aga just selle teema käsitluses igati asjakohasena.  

Brown toob välja, et „mittejulguse“ taga on enamjaolt mugavus. Rasked vestlused, mis määravad meeskonna jõujooned ja kokkulepete tegeliku täitmise, on ebamugavad. Juhid, kes jätavad need pidamata, eelistavad enese mugavust julgusele teha raskemat osa juhi tööst. Ehk teevad valiku. 

Tagasi loo alguse juurde. Tippjuhid ei tee keskastme juhi eest valikut, millise rolli nad võtma peaksid. Selle valiku teeb iga juht ise. Mina ei anna soovitust (kuigi Edasi rubriik seda lugejale lubab), milline roll valida. Aga nagu siit kirjakesest välja tuleb, julgen küll arvata, milline rollivalik ei toeta juhitööd. Seega, kui Mari otsustaks, et ta on juht, kes tegutseb küll omades piiratud raamides, aga siiski juhib, siis käituks ta kolleegidega teiselt positsioonilt. See on (eriti alguses) ebamugavam, aga üsna kindlasti tulemuslikum.