Üle-eelmisel aastal asus Sotsiaalministeerium ette valmistama Heaolu arengukava. Selles seisis must-valgel kirjas, et Eesti inimestel on õigus heaolule. Põhiseadus sellist õigust meile ei anna. Küll annab põhiseadus õiguse valida omale ametit ja tegeleda ettevõtlusega.

Kui ma lugesin õigusest heaolule, siis lõid minus korraga kõik häirekellad helisema. Ma andsin ministeeriumile tagasisidet ja me jõudsime kokkuleppele, et sellist lauset ei ole mõtet arengukavasse panna. Mind jäi see aga siiski edasi vaevama. Selle jutu mõte ei ole kindlasti siin midagi Sotsiaalministeeriumile ette heita.

Miks mulle siis ei meeldinud mõte kõigi õigusest heaolule? Mis saab selle vastu olla, et kõigil oleks hea olla, nii-öelda by default?

Ma lugesin välja sellest lausest mõtteviisi, et  nüüd me olemegi kohal. Oleme jõudnud heaoluriiki ja siit edasi on kellegi kohus tagada inimeste heaolu. Inimesel endal poleks nagu enam üldse vastutust.

Jah, me oleme tõesti kohale jõudnud. Kohale, kust peab vähemalt sama hoogsalt edasi minema, et mitte kiiresti tagasi kukkuda. Eestil on hästi läinud. Eesti inimestel läheb praegu paremini kui kunagi varem. Aga see ei anna kuidagi õigust arvata, et heaolu on  tagatud. Meil on võimalus olla edaspidigi julged, avatud ja töökad. Ja kui me seda oleme, siis loodetavasti läheb meil veel paremini. Aga õigust pole meil selleks mitte kellelgi – sest sellist õigust ei saagi keegi anda.

Ühtäkki hakkasin ma sarnast mustrit nägema kõikjal enese ümber. Otsuseid ja arutelusid, millest kostub ettekujutus, et inimestel õigus kõigele.

Õigus haridusele. Aga kas ka  kohustus eluaeg õppida?

Õigus tervishoiuteenustele. Aga kas ka kohustus oma tervise eest nii kodus kui ka tööl maksimaalselt hoolt kanda?

Õigus valida omale ametit ja elukutset. Aga kas ka kohustus valida nõnda, et selle ametiga ühiskonnas ka midagi teha on?

Eesti on õigusriik. Jumal tänatud. Aga Eesti on muutumas õiguste riigiks. Ja õigustatute riigiks. Aga kui on olemas õigustatud, siis tahan küsida: “Kes on kohustatud?”

Kuidas see siis nüüd töösse ja selle lõppemisse puutub?

Esimene teema: TEHKEM VÄHEM TÖÖD! Vähendagem tööpäeva pikkust, asendagem puhkepäevadel  riigipühad vabade tööpäevadega!

Viimase paari aasta jooksul on tihti räägitud, et Rootsi läheb üle 6- tunnisele tööpäevale. Rootsi eksperimendi taga on idee, et inimesed, kes vähem töötavad, on rohkem puhanud, tervemad, nende peresuhted on paremad ja kokkuvõttes on nad tootlikumad. Põhimõtteliselt loogiline.

Tänaseks on selge, et kogu Rootsi siiski tööpäeva lühendama ei kiirusta. Erinevad organisatsioonid on kuuteunnist tööpäeva katsetanud ja enamus sellestloobunud. Sest see on lihtsalt liiga kallis. Kuna töötasu jäi samaks, mis 8-tunnise tööpäeva puhul, kasvas tunnipalk kolmandiku võrra.  Jah, inimesed olid rõõmsamad ja tootlikumad, aga mitte sellisel määral. See on Euroopa.

Samal ajal katsetab Google 30-tunnist töönädalat, makstes selle eest 75% varasemast 40-tunnise töönädala tasust. See on Ameerika. Muutuse eesmärk on anda enam paindlikkust noortele pereinimestele. Ka see ei sobi paljudele, sest nad tahaksid tegelikult enam teha. Ja rohkem teenida.

Prantsusmaa läks 17 aastat tagasi sotside juhtimisel üle 35-tunnisele töönädalale. Nüüd pööravad nad seda tagasi, sest riigi majandus ei pea sellele vastu. Loomulikult on ametiühingud muudatusele raevukalt vastu, sest kes tahaks loobuda kahetunnistest lõunapausidest või reedel poolest päevast lahkumisest. Siiski, faktide eest ei suuda põgeneda ka prantslased.

Ikka ja jälle kerkib poliitilisele areenile populistlik katse asendada nädalavahetustele langevad riigipühad tööpäevadega. AHH TÖÖANDJAD ON NIIKUINII SELLE KULUGA JUBA ARVESTANUD! – ütles üks sots mulle riigikogu puhvetis.

Tegelikult tasub korra vaadata, kui palju me päriselt tööd teeme. OECD riikide hulgas on Eesti kuskil esimese kolmandiku lõpus, kui võrrelda ühe töötaja kohta keskmiselt töötatud tunde aasta jooksul.  Meie keskmine on 1852 tundi aastas. Kui lähemaid konkurente vaadata, siis lätlased ja leedukad töötavad enam. Poolakad samuti. Kõige rohkem töötavad OECD-s hoopis mehhiklased – 2246 tundi ja kõige vähem sakslased – 1371 tundi.  Vahed on päris arvestatavad.

Siiski tuleb arvestada, et esiteks on mõõtmismetoodikad erinevad ja teiseks, mõõdetakse kõiki töötajaid, sealhulgas osalise tööajaga töötajaid. Meil on vähenenud töövõimega inimeste, noorte emade ja eakate osalise koormusega töötamine alles väga vähe levinud. Põhjused on riigi poliitikate vähene motivatsioon kui ka tööandjate kaua kestnud vastuseis osalisele tööajale, mis küll tänaseks on selgelt muutumas.

Siiski on päris oluline luua küsimusele “kas peaksime töötama rohkem või vähem?” kontekst. Valisin võrdlusbaasiks Taani kui Euroopa ühe õnnelikuma, tootlikuima ja vähem töötava riigi. Liiatigi on taanlased meile kultuuriliselt üsna hästi arusaadavad.

Taanlase kuine brutosissetulek aastal 2015 oli 4530 eurot, Eestis 1077 eurot. Vahemikus 2013-2015 kasvas taanlaste netosissetulek keskmiselt 2,5% ja eestlastel 6,2%.  Ja kuigi meie kasvutempo oli üle kahe korra kiirem, siis ometi kasvasid taanlaste tegelikud rahalised sissetulekud 37% kiiremini kui eestlastel ehk taanlased  läksid meil veelgi eest ära.

Kas kasvas Taani majandus kiiremini? Ei, sel ajal oli Eesti majanduskasv üle kahe korra kiirem.

Kas said Taani töötajad enam osa loodavast lisandväärtusest? Ei.

Eestis kasvavad palgad kolm korda kiiremini kui tootlikkus. Taanis kasvab palk võrdeliselt tootlikkusega.

Niisiis, kõik sissetuleku ja tootlikkuse näitajad on Taanis umbes 3-4 korda paremad. Ja samal ajal töötavad nad meist pea veerandi jagu vähem. Üsna selgelt on olemas korrelatsioon majandusliku heaolu ja vähem töötamise vahel.

Ja siin on koht, kus meie ametnikel ja poliitikutel kipub asi täitsa segamini minema – tahtlikult või tahtmata. Olen seda poliitikakujundamise aruteludes ja ka avalikus debatis palju kuulnud. Kuna Põhjamaad töötavad vähem, siis on neil läheb paremini. . Korrelatsioon ei ütle aga veel midagi põhjusliku seose kohta.

Meenutame majandusteooriat. Eksisteerib selline seadus nagu väheneva piirkasulikkuse seadus, mis ütleb, et mingi hüve täiendaval tarbimisel tema kasulikkus inimese jaoks väheneb. Töö ja palga mõistes tähendab see, et kui inimene teenib piisavalt, siis hüved, mida ta täiendava rahalise teenistuse eest saab, ei ole enam nii väärtuslikud. Rohkem süüa, riideid, parem eluase, kiirem auto, luksuslikum puhkus …. mingist hetkest pole enam nii suurt vahet ja inimene hindab pigem aega ja vabadust.

Seega – kõrgem sissetulek toob kaasa vähema töötamise. Mitte vastupidi. Vähem töötamine ei too kaasa suuremat majanduslikku heaolu.

Asjal on täiendav oluline probleem: meie tööealine elanikkond väheneb väga  kiiresti, umbes protsendi jagu  aastas. Riigi vajadused aga kasvavad kiiresti. Selleks, et kiirelt kallinevat riiki üleval pidada nõnda, et töötav inimene ei kannataks, tuleb vähemalt samas tempos kiiremini väärtust luua. Meil pole seda jaksu – väheneva töötajaskonnaga katsuda taanlastele, kelle elanikkond kasvab,  järele kihutada pole meie pisikesele mootorile lihtsalt jõukohane. Mootor läheb kärssama. Seega on meil lisaks veel vajadus täiendava tööjõu järele.

Tagasi vähema töötamise juurde.

Kui me nüüd korra veel vaatame Taani poole ja teeme arvutuse, mis juhtuks, kui töötaksime sama palju kui taanlased TEGELIKULT töötavad, siis peaksime kohe järgmisel aastal 175 000 tööinimest Eestisse juurde leidma, et meie riigi rahandus uppi ei kukuks. Lisaks siis need, keda niikuinii vajame seoses vananemisega.

Väidetakse, et 6 tunniga on inimene produktiivsem ja teeb ära 8 tunni töö. See on soovmõtlemine. Siiski senised heaoluriikide inimkatsed üldjuhul ei kinnita, et produktiivsus kasvaks kolmandiku.  Inimene väsib tõepoolest, aga eelkõige ühetaolisest pingutusest, mitte üldiselt.

Siin on ehk siiski olemas muud võimalused, mida kaaluda. 20 aastat tagasi kirjutas Lundi ülikooli professor Leif Edvinsson raamatu intellektuaalsest kapitalist. See oli väga mõjukas raamat. Edvinsson  väitis , et inimene on produktiivseim siis, kui ta teeb kolme erinevat tööd. Mitte multitaskinguna, vaid näiteks 2,5 tunniste tsüklitena. See võimaldab tal rakendada oma teadmisi ja oskusi erinevalt  ja võibolla ka erinevates keskkondades, tõenäoliselt ka erinevate tööandjate juures. Ma usun, et seda mõtet tasub kaaluda, otsides tõhusamat töö korraldamise viisi. Liiatigi on see kooskõlas noorte arusaamadega tööst.

Rektor Jaak Aaviksoo rääkis paar nädalat tagasi Postimehe ja Targa majanduskonverentsil sellest, kuidas uue põlvkonna arusaamised tööst ja heaolust muutuvad. Kuidas parema materiaalse heaolu nimel ei olda enam valmis pingutama. See ongi uue põlvkonna õigus. See on igaühe õigus otsustada, kui palju ta tahab tööd teha ja mille nimel. Hea, et meil see vabadus on. Küll aga on meil sellega üks mure. Oleme oma pensioni- ja tervishoiusüsteemid üles ehitanud selliselt, et töö ja nimelt töö peab üleval kogu sotsiaalsüsteemi. Kedagi ei saa sundida enam töötama. Aga vähemtöötamise tulemus on see, et süsteem tervikuna  ei toimi.

Olen ka palju kuulnud klišeed, et me peaksime tegema mitte palju, vaid tarka tööd. Minu arvates on see üks paljudest eufemismidest, mille taha peidame soovmõtlemist. Meil ei ole valikut , kas teha palju tööd või tarka tööd. Me peame tegema palju ja tarka tööd. Muidugi, valik on meil alati olemas. Võime teha ka vähem. Minu poolest kasvõi rumalat.

Aga siin kehtib inglaste vanasõna you can’t eat the cake and have it too. Ma ei väida, et meie heaolu esmane mõõdupuu on materiaalne heaolu. Ei ole. Mõõdupuu on kirjas meie põhiseaduses. Aga me ei saa tahta paremat tervishoidu, paremaid pensione oma vanematele ja kunagi ka meile endile. Ja samal ajal saada seda kõike vähem tööd tehes.

Siit jõuan järgmise teema juurde  – rääkides, et peaksime tegema pigem enam kui vähem tööd – kas meil üldse on tööd, mida teha?

22 aastat tagasi kirjutas Jeremy Rifkin raamatu TÖÖ LÕPP.

Rifkin kirjutas 90ndate keskel kolmandast tööstusrevolutsioonist ehk infoajastust. Ta näitas, kuidas esimese ja teise tööstusrevolutsiooni aegu ja järel kadusid vanad töökohad ja tekkisid uued töökohad, uutes sektorites, eelkõige teeninduses. Rifkin väitis, et kolmanda tööstusrevolutsiooni tagajärjel enam kaduvate töökohtade asemele võrreldavalt uusi ei teki. Ainsa kasvusektorina nägi ta teadmustöötajaid. Siiski siiski, sellest ajast on üha uusi ja üha uusi ettearvamata töökohti tekkinud.

Kas robotiseerimine ja tehisintellekti pealetung siis ometi viib meilt töökohad? Selle üle on vaielnud erinevad teadlased ja koolkonnad ja sageli taandub see usu küsimusele. Üldiselt ollakse ju ühte meelt – traditsioonilised töökohad kaovad kiiremini kui me arvata oskame. Oxfordi Ülikooli hiljutine uuring väidab, et järgneva 25 aastaga kaob 47 % praegustest töödest.

Mina usun pigem, et uued töökohad tulevad. Küsimus on minu jaoks mujal. Muutused, mis meid ees ootavad, on põhjalikud. Ebavõrdsus kasvab. Järjest enam kasvab. Ja põhjuseks pole (vähemalt Eestis) mitte niivõrd  kapitali omamine, mis taastoodab ebavõrdsust. Põhjuseks on teadmiste oskuste omamine ning valmisolek muutusteks.

Kõigist sellistest suurtest muutustest tulevad osad inimesed ja rahvad võitjatena, osad kaotajatena. Kellena tahab Eesti välja tulla?

Meie kapital ega ettevõtjate  teadmised globaalsest ärist ei anna meile väga head stardipositsiooni.  Ka meie teadus on pigem keskendunud maailma teadusringkondadest  tunnustuse otsimisele, mitte ühiskonnale ja majandusele panustamisele. 30 protsenti meie töötajatest on erialase hariduseta.

Meie võimalus on võtta maailma suurimaid muutusi vastu avasüli. Me võime end avada. Me võime teha kõik, et maailma kõige olulisemad muutused võetaks Eestis kiireimini kasutusele.. Me võime muutusi tervitada ja esile kutsuda ja muu maailm, kus teadmisi ja raha enam, tuleb siia ise proovima. Näiteks võime olla esimeste hulgas, kes tervitab oma tänavatel isesõitvaid autosid.

Selline avatus loob meile teadmisi ja töökohti. Jah, see pole lihtne. Olla avatud muutustele nõuab meelekindlust neid muutusi kaitsta. Olla esimeste hulgas tähendab, et tõenäoliselt mõlgitakse palju autosid ja tõenäoliselt satub ka mõni inimene ohvriks. Ja siis hüüab ühiskond: masinad välja!

Võime end avada uutele inimestele, kes toovad siia julget mõtlemist ja teistsugust kultuuri.

Võime end avada uutele töösuhetele. Uskuda ja usaldada inimeste tarkust ise otsutada, millal ja kuidas teha. Anda neile vastutus oma tervise eest.  Anda võimalus uutel tervishoiumudelitel areneda.

Aga me saame valida ka teistipidi, valida kaitsva positsiooni. Kaitsta end uute ärimudelite eest, nagu sõidujagamine, ja stagneerunud Euroopa riikide kombel püüda progressi peatada.

Võime kaitsta end muu maailma töö ja inimeste eest, uskudes, et see karikas läheb meist mööda. Ja et me siin omas tarkuses teame paremini.

Võime valida kaitsta inimest kõige eest, sealhulgas tema enese rumaluse eest ja kogu vastutuse inimese eest panna riigile ja tööandjale ja veel kellelegi.

Kui me valime julguse olla avatud muutustele ja neid tervitada, on meil hea šanss olla võitjate hulgas.

Kui me valime kaitseasendi, siis imestada 25 aasta pärast, et näe, olimegi käimasolevate suurte muutuste sellel poolel, kus kartsime end leidvat – nende hulgas, kelle töö ära võeti.  Võime avastada: OI!

– ongi  TÖÖ LÕPP: