„Ma töötan päev otsa, lahendan igasugu probleeme ja õhtuks avastan, et mitte õhkugi asjalikku pole ära teinud.“ Ehitusfirma omanik.

„Minu käest oodatakse, et viin osakonna juhtimise ja meeskonna pühendumuse uuele tasandile, aga selleks on mul vaja vahepeal lihtsalt uks kinni panna ja mõelda. See on võimatu. Arstid jooksevad kogu aeg sisse oma muredega.“ Haigla üsna värske osakonnajuhataja.

Juhi lahtiste uste poliitika on muutunud üha populaarsemaks. See on omal moel positiivne suund, see kannab arusaamist, et inimesed ja inimlikkus on juhtimises olulised, näitab, et juhid tahavad inimestega rääkida ja veel tähtsam, neid kuulata.

Aga igal asjal on piirid. Kaks konkreetset näidet, millega alustasin, on päriselust ja saan kinnitada oma tööst, et õige tüüpilised. Kui räägin juhtidega nende eesmärkidest, vajadustest, siis saadakse suurepäraselt aru, et juht vastutab selle eest, et asjad saavad tehtud, et saavutatakse tulemused. See tähendab ka päris palju mõtlemist, planeerimist, visiooni loomist ja kommunikatsiooni, suhete hoidmist peamiste huvigruppidega jne. See ongi juhi töö. Töötajatega suhtlemine (neile sobival ajal sealjuures) on vaid üks osa tööst.

Seega, pendel kipub ikka käima ühest servast (sekretäri kaudu juhile aja broneerimine) teise serva (uks on kogu aeg avatud). Harva saab head nahka ühest või teisest äärmusest. Seega, küsimus on, kuidas leida mõistlik kesktee.

Olen uurinud, miks see uks siis kogu aeg lahti peaks olema, kui on ometi teada, et selle tulemusel ei saa juht süveneda, mõtlemistöö jääb õhtusse või üldse tegemata, teemalt-teemale hüppamine on aega ja energiat raiskav.

Jagan vastuseid, mis on sellele probleemile üsna omased:

„Ma tahan, et mu inimesed saaksid aru, et ma tegelikult ka hoolin neist.“

„Ma tahan, et inimesed teaksid, et neil on päriselt võimalik minuga rääkida.“

„Tahan luua avatud kultuuri.“

„Neil jäävad muidu asjad minu taha seisma.“

„Nad ei saa muidu aru, mida ma juhina üldse teen.“

Coachitöö võlu on sageli selles, et kui klient saab probleemi selliselt välja öeldud, siis kõlab lahendus üsna käegakatsutav.

Enamike eelnevate murekohtade juures saab üsna lihtsalt küsida – kas tõesti ukse pidevalt lahtihoidmine seda muret või vajadust tegelikult lahendab.

Kui inimestel jäävad asjad seisma, sest ei saa kohe juhi jutule, tuleb mõelda, milliste käitumistega ja protsessidega on juht ennast ise pudelikaelaks muutnud. Kui võimalus igal hetkel sisse marssida ongi see peamine viis inimestele näidata, et neil on võimalik juhiga päriselt rääkida, siis tuleb kaaluda teisi viise või mõelda, miks selline probleem üleüldse olemas on.

Kui ma püüan enda jaoks korrastada „pideva lahtise ukse“ peamisi põhjuseid, siis jõuan sellistele:

Usaldamatus. Juht tahab kontrollida kõike toimuvat ja on ise esile kutsunud olukorra, kus inimesed ei julge ise otsuseid vastu võtta.

Soov keskenduda headele suhetele töötajatega on kasvanud sooviks meeldida, mis omakorda muudab „ei“-ütlemise väga raskeks.

Ebakindlus, mida minust arvatakse.

Mida teha? Seda välja öeldes on pisut tunne „Elementaarne, Watson!“ Planeeri omale kalendrisse ajad, mil Su uks on kinni. Vestlused, 1:1 töötajatega on väga olulised. Aga kõige olulisem töötaja Sinu jaoks oled Sa ise. Planeeri ajad 1:1-ks iseendaga. Sea see prioriteediks, leia selleks aeg, mil oled produktiivne ja kaitse seda aega.

Aga-sid, miks see raske on, on palju. Ometi, kui oled juht, pead suutma prioriseerida ja ilma mõtlemisajata ei tee juht oma tööd hästi. Alusta iseenda juhtimisest.

Toomas Tamsar, Master Certified Coach
„Juht, kes ei leia aega mõtlemiseks, leiab selle hiljem parandamiseks.“

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Edasi, 2024