Head kolleegid, riigivankri vedajad

Mõni aasta tagasi lugesin ajalehest, kuidas Haridus- ja Sotsiaalministeerium peavad lahinguid ega suuda kokkuleppele jõuda küsimuses, kui suured peavad täpselt olema koolipingid.  Tõenäoliselt olid mõlemas majas tublid ametnikud, kes tahtsid lastele parimat. Halvemal juhul võib sealt tagant otsida ka kellegi majanduslikke huvisid. See pole tähtis. Oluline hoopis, et polnud et kedagi, kes oleks öelnud: “STopp! Me ei tegele sellega. Selle küsimuse võivad vabalt lahendada koolijuhid ise.”

Ma ei mäleta, kas oli see nüüd enne või pärast Jüri Raidla kuulsat kõnet riigipidamise reformist Pärnu Juhtimiskonverentsil 2011. Aga sellest hetkest mäletan ennast selle teemaga isiklikult puudutatud olevat – nii ei saa. Nii ei saa Eesti, teised las saavad.

Ma ei räägi täna pikalt tööjõu vähenemisest. Aasta tagasi oli meie tööandjate konverentsi peateema “ kust võtta inimesi” ja selle viimase aastaga on samal teemal kirjutatud ja räägitud palju. Siiski üks kujund meelde jätmiseks. Kui jätkame praeguse hõivemääraga, siis on aastal 2040 meil erasektoris töötajaid 400 000 ja inimesi kokku ca 1,2 M. See tähendab, et iga erasektori töötaja maksudega finantseerime me 2  inimest – nii avaliku sektori töötajat kui õppurit kui pensionäri.  Oluline on tajuda: 1 erasektori töötaja maksab maksud, millega peab 2 inimest hakkama saama. Lisaks tema enese tarbitavad avalikud teenused.

Me ei jaksa sellist riiki pidada – see on meie esimene  mure ja põhjus, miks teemaga tegeleda.  Lihtsalt öeldes: me ei räägi sellest, et ministeeriumides on laisad ja rumalad ametnikud, keda on seal liiga palju. Ka mitte seda, et avalikule sektorile peaks palju vähem palka maksma.  Me räägime sellest, et me peame õppima loobuma.  See pole lihtne õppimine. Kui peaminister ametisse asus, siis ma tegin talle ettepaneku alustada tööplaani mitte sellest, mida valitsus kõike teeb, vaid sellest, mida ta EI TEE. See kõlab loomuvastaselt. Igaüks meist tahab oma tööd hästi teha ja töö hästi tegemist ei mõõdeta just tihti selle järgi, mida inimene EI TEE – ikka sellega järgi, kui  PALJU  ta on suutnud teha. Ometigi on see vale.

Strateegia on valikute tegemise kunst. Seega on Strateegia prioritiseerimise kunst. Ja seega on ta LOOBUMISTE kunst.  Kui me vaatame Eesti riigi valitsemist, siis sellise mõtteviisi järgi meil ei ole strateegiat. Sest me tahame teha kõike. Kõigile. Hästi. Ei tule välja.   Selleks, et teha väga hästi asju, milles tahame olla väga head, tuleb teistest loobuda. Ja välja kannatada nende inimeste pahameel, kelle soov ei osutunud prioriteediks.

Millest peame julgema ja oskama  loobuda?  Tahan rääkida 7-st loobumisest. Pettekujutlustest ja tegemistest.

Loobume pettekujutlusest, et Eesti inimene on nõrk ja vajab kõikjal kellegi eest kaitset. Ma ei räägi riikaitsest ega lastekaitsest ega ka mitte erivajadusega inimeste kaitsest loobumisest. Suur osa õigusloomest ja ka ametnikkonnast on seatud kaitsma nõrka inimest  kas üksteise eest, ettevõtjate eest, riigi eest või anonüümse suure kurja globaalse andmehankija eest. Eesti inimene saab toime ka palju vähema kaitsega. Vähendades regulatiivset mahtu ja keerukust,  vajab inimene boonusena ka vähem õiguskaitset.

Loobume pettekujutlusest, et Eesti on nagu Saksamaa või Rootsi, lihtsalt pisut väiksem ja alles teel sinna.  EI ole. Lõvi on suur ja magab 20 tundi päevas. Rebane on väike ja magab 10 tundi päevas. Kui rebasekutsikas püüab lõviks kasvada, siis ta jääb hätta- ta saab ikka edukas olla rebasena. Rebane on nutikas loom ja mitte kuidagi kehvem kui lõvi. Eesti saab olla edukas, aga riigina ei saa me püüda elada nagu Saksamaa.  Ei tule välja.

Loobume pettekujutlusest, et rasked reformid, mida vaja teha (haldusterritoriaalne reform, tervishoiuasutuste, haridusasutuste reformimine) saaksid kuidagi sündida vabatahtlikult, alt üles.  Ei saa.  Kujutage nüüd ette, et organisatsioonis on vaja läbi viia muudatused – mõned osakonnad kaotada, tööülesanded ümber jagada, inimesi koondada. Te juhina ütlete :”tehke seda vabatahtlikult. Ma juhina toetan ja pisut finantseerin teie pingutust, aga leppige ise kokku”  Mis juhtub?  Vanasõna teab : Kes kannatab, …..  see kannatab kaua.  Ei lepita kokku. Mina tean ühte viisi, kuidas suured muutused   sünnivad alt üles. See juhtub siis, kui alamkihid ei taha enam vanaviisi ja ülemkihid ei saa. Nooremad inimesed – see oli revolutsiooniline situatsioon. Ja seda me vist ei taha.  Raskete reformide tegemine nõuab julgust ja riigimehelikkust.

Loobume askeldamisest.  Rooma filosoof ja riigimees Seneca kirjutas umbes kaks tuhat aastat tagasi: “Me peame lõpetama ringitormamise, mida nii paljud harrastavad, tungeldes majades, teatrites ja foorumitel: nad sekkuvad teiste inimeste asjadesse, jättes alati toimeka mulje. Nende teguviisi võib õigustatult nimetada toimekaks logelemiseks.”  Asendame majad, teatrid ja foorumid sihtasutuste, nõukogude, töörühmade, koordinatsioonikogudega, komisjonidega ja midagi tuleb tuttav ette.

Siin on meil minu arvates tegelik probleem. Me püüame siin Eesti riigis teha kõike, aga see eest palju. Aga see eest hästi. Aga see eest odavalt. Ei klapi see võrrand. Juba mitmeid aastaid ei kapi.  Mitte ükski inimene, ammugi minister, ei alusta oma tööd plaaniga, kuidas teha vähem. Sellest ei saa keegi aru. Ja OMETI  —– just seda on vaja.

Kriisi aegu – kuulge see algas juba 6-7 aastat tagasi- vähendasid ettevõtjad kõigepealt kohvikulusid. Siis koolituskulusid ja reklaamikulusid (Mis polnudki teab mis õige tegu, aga raskel ajal abiks ikka). Ja alles siis võtsid ette oma protsessid, vaatasid, kuidas tööd ümber korraldada ja millest võiks üldse loobuda. See viimane on avalikus sektoris tegemata. Sest hirm valija ees kammitseb.  TEEME VÄHEM.

Loobume ühetaolistest avalikest teenustest üle Eesti. Iga vald ei jõua ka mitte põhikooli üleval pidada. Arukam on lapsi sõidutada. Vallajuht võitleb kohaliku kooli eest, aga oma laps käib tal lähedal linnas.  Iga maakond ei jõua korralikku haiglat pidada. Arukam on patsiente sõidutada. Igas vallas ei pea kohapeal saama kõiki avalikke teenuseid. Kui siis—— elektroonselt.  Muide mina usun, et inimesed saavad aru. Inimesed ei ole lollid. Kui neid mitte lollidena kohelda.

Loobume  micromanagemendist ehk pisiasjade juhtimisest.  Laseme iga ameti juhil otsustada ja tegutseda – andes talle ette eesmärgid ja eelarve. Selmet anda ette pikki juhtimiseeskirju ja muretseda eelkõige eeskirjade, mitte eesmärkide täitmise pärast. Las koolidirektor otsustab, millised koolipingid ta ostab. Mõni teeb vea, siis sellest õpitakse – suur asi. Kindlalt on otsustamine, eksimine ja õppimine tõhusam viis juhtimiseks kui micromanagement.

Nüüd pisut õhukesest ja paksust riigist. Õhuke riik on muutunud justkui sõimusõnaks – “pealegi, me oleme ju õhuke”. Ei, me ei ole õhuke. Nagu Raivo Vare Koostöökogu konverentsil ütles, oleme kohati liiga õhuke ja kohati selgelt paks.  Õhukeses riigis ei ole midagi halba.  Me kuuleme ikka ja jälle, et oma riik peabki kallis olema. See on tühi vabandus. Maailm teadis, et lendamine on kallis, kuni SW Airlines näitas, et ei pea olema. Keskendudes vaid olulisele – ohutus ja täpsus, näitasid nad teen odavale lendamisele.

Jõukohane, õhuke, mis iganes sõnu me kasutame, soovin, et üks asi oleks selge: jõukohane ega ka mitte õhuke riik ei tähenda, et me ei peaks olema HOOLIV RIIK.  Hoolivus ei seisne rahas ega  pakutavate sotsiaalhüvede hulgas. Pole kunagi seisnenud.  Pigem vastupidi. MIda enam on meil avalikku raha, eriti euroraha, seda hägusamaks läheb, kus sellel pildil on inimene ja seda enam muutub raha saamine ja kulutamine eesmärgiks omaette.

Niisiis, loobume soovimast rohkem kellegi teise raha Eesti riigi paremaks juhtimiseks.

Suur aeg nõuab suuri inimesi. Ma ei tea, kui suur aeg praegu on. Iga aeg on vist suur. Suurte asjade tegemiseks on vaja suuri inimesi – kes julgeksid Eestit reformida.