Noored ei saa enam üldse aru, mida töötegemine tähendab! Reeglitest aru ei saada.

Põlvkondade teema muutub paljude juhtide jaoks üha keerukamaks. Hiljuti olin koos ühe juhiga, kel aastaid alla 30 ja kes sekkus vestlusesse: „meie ajal tehti asju küll hoopis teistmoodi …“. See oli päris huvitav. Kui 20-s juhid leiavad, et tööharjumused, hoiakud on teistsugused, siis on ka arusaadav 50-s juhtide kohatine frustratsioon.

Kõigepealt tahan jagada oma arvamist. Kui loen sotsiaalmeediast keskeas (valdavalt meessoost) juhtide ironiseerimist lumehelbekeste kui põlvkonna teemal, siis arvan, et eelkõige tasub peeglisse vaadata ja küsida endalt, kas olen ehk kinni jäänud oma tõesse samamoodi nagu kunagi hindasime omaaegseid juhte fossiilideks. Mina näen väga ägedaid noori, kes oma julguselt, nutikuselt aga ka südamega on just see tase, kes Eestit edasi viivad. Samuti on lorusid – nagu igas põlvkonnas.

Aga tõsi on, et noortega töötamine on paljudele juhtidele väljakutseks. Eriti mis puudutab töökultuuri, töössesuhtumist, reegleid ja nendest kinnipidamist.

Reeglite teemal jagaksingi mõned mõtted.

Tingimusteta, põhjendamata reeglite järgimine on tekitanud noortes alati vastasseisu. Vahe on selles, et kunagi varem pole töötajal olnud nii palju vabadust enda eest seista, nii palju valikuid liikuda just sellistesse ettevõtetesse ja töötada just selliselt nagu tahetakse. Aeg on siin muutunud ja tublisti töötaja kasuks. See tähendab, et reeglid peavad olema mitte lihtsalt pealesurutud, vaid mõtestatud ja kokku lepitud.

Õigupoolest on see alati nii olnud, varem lihtsalt sai tööandja oma laiskuse või hoolimatuse (öeldes, et nii on ja kõik) andeks. Praegu mitte.

Mõtlen selle peale, kuidas lapsevanematele õpetatakse lapsele reeglite õpetamist. Kui palju siin tegelikult vahet ongi reeglite loomisega töökohal?

Mõistlikud reeglid loovad turvalisuse. Nii lapsele kui töötajale.
Reeglid tasub kokku leppida, mitte lihtsalt kehtestada. Nii lapsele kui ka töötajale.

Harjutamine alaku varakult. Lapsega, aga ka töötajaga saagu reeglid varakult kokku lepitud.

Reeglite täitmist tuleb jälgida järjepidevalt. Kui mõnikord peab reegleid järgima ja teinekord ei pea, siis üldiselt ei pea. Aga segadust on palju.

Reeglite mittejärgimisel on tagajärjed. Ka need tasub kokku leppida.

Parem vähem reegleid, aga need olgu selged. 12 aastat tagasi kirjutasid Cali Ressler ja Jody Thompson raamatu „Why Work Sucks and How to Fix It – The Results-Only Revolution“, milles lõid raamistiku, kuidas loobuda kõigist mittevajalikest reeglitest ja keskenduda juhtimises tulemusele – jättes kõrvale kogu ballasti, mis on organisatsioonides nii tavaline. Me ei kontrolli niikuinii, kas keegi tööajal tegeleb ostlemisega või mitte.

Kuhu ma rihin? Ka noorte inimestega tööl saab ja tulebki reeglid kokku leppida. Tuleb vaid enam vaeva näha nende kokkuleppimise ja selgitamisega.

Ja veel. Kui kellelegi tundub, et 20-s noored ei suuda üldse reeglitega hakkama saada või seavad isiklikud huvid alati ettepoole teisi, siis tasub korra mõelda, kes nad selliseks on kasvatanud. Keegi ei sünni individualistina ega võimetuna kokkulepitud reegleid järgima. Kui näiteks kool püüab reegleid, distsipliini ja üksteisega arvestamist õpetada ja kodu annab õiguse lapsele, kellele see ei meeldi, siis tulebki juhtidel tegeleda selle õpetamisega, mis kusagil on tegemata jäänud.

Nii nagu iga riik väärib oma juhte, väärib iga ühiskond oma noori – kellega meil Eestis on minu arusaamise kohaselt siiski üsna hästi.