Aastal 1988 pääsesin ma esimest korda välismaale. Käisime kooriga Budapestis laulmas. Ungari oli ikka täielik välismaa. Vaene innukas eestlane imetles heal järjel hõimuvenda. Praegu …. on vastupidi.

Me oleme Ida-Euroopa teise kõrgeima palgatasemega riik….

2017 vihmane ja jahe suvi oli tunnistajaks, kuidas hulk inimesi ronis hõberemmelga otsa. Meil on aega ja jõukust remmelga otsas istuda. Eestil läheb ikka väga hästi.

Nagu nende eakaaslased Lääne-Euroopas, arutavad paljud Eesti noored tõsimeeli, kuidas sotsialism polegi ehk teab mis vilets süsteem. Ei saa ette heita – nad pole seda jampslikkust kogema pidanud.  Eestil läheb ikka väga, väga hästi.

Head tööandjad, head külalised. Me tähistame täna Eesti Tööandjate Keskliidu 100 aasta juubelit.

Tööpäevi pole sajandis palju – ainult 28 548. Mitte keegi ei suuda kokku arvutada, kui palju tööaega on läinud revolutsioonide ja sõdade, oktoobriparaadide ja parteikoosolekute peale, viimastel aastatel ka Facebookis  ja Tinderis istumise nahka. Kõiki ajakadusid arvesse võttes, on eestlased saja aastaga ära teinud erakordselt  suure töö.

Minu suurim soov on, et Tööandjate 200. Aastapäeval võiks kõnepidaja öelda sedasama: EESTIL POLE KUNAGI NII HÄSTI LÄINUD.

Pidupäeval küsin ma, miks on Eestil tegelikult hästi läinud. Sellepärast et ….

Mis toond on meid siia ……….. võib meid veel kaugemale viia.

Esiteks, julgus ise mõelda ja otsustada. Teha asju, mida ei teised ei julge või ei taha.  Mitte alluda ühegi võimu ajupesule.

Mina usun, et Eesti inimene ei võta ka edaspidi omaks ajupesu, olgu selleks siis kodanikule pudrumägesid pakkuv riik või lõpuni tõupuhas Eesti. Talupojamõistus, tagumikutunne ja vanaemade eetikakoodeks istuvad meis sügaval sees ja neid väärtusi tuleb meil hoida sajandist sajandisse.

Jalgpall on tore mäng. 26 aastat tagasi jooksime  riigina väljakule, et palju väravaid lüüa. Ja lõimegi kõvasti. Viimastel aastatel oleme mänginud kaitsvat jalgpalli, püüdes skoori hoida. Mõnda aega saab umbkaitses mängida. Aga maailmameistriks ei saa. Võitmiseks peab taas riske võtma.

Piltide tegemine hõberemmelga all võib anda poliitikas mõne vaataja hääle. Aga otsustavaid väravaid see ei too, selleks peab jooksma teistest ette  ja lööma peale  ja riskima möödalöögi korral vaataja vilega. Aeg tiksub ja meie rahvale olulised otsused koos sellega.

Julgus tõi meid siia, küllap enam julgust viib meid ka edasi.

Teiseks, oleme uskunud oma keele ja kultuuri sisse, usaldades oma kultuuri ja rahva tugevust. Oleme püsinud läbi mitme venestamise, saksastamise ja sõdade. Me räägime ikka oma keelt, oleme suutnud maailmale pakkuda väärt kirjandust, muusikat, isegi filmi.

Kui me usume, siis ei pea me oma kultuuri ja keele osas olema pidevas kaitseasendis.

Kolmandaks, töö tõi meid siia. Enam kui miski muu. Eesti tööandjad on loonud töökohti ja andnud tööd. Eesti töötajad on teinud tööd. Me pole streikinud, streike murdnud ega kulutanud aega muudel destruktiivsetel viisidel. Küll aga oleme läbi rääkinud, kokku leppinud ja edasi töötanud. Selle eest kõigile osapooltele sügav kummardus!

Eelmisel nädalal toimus Tallinnas väga kõrgetasemeline tulevikutöö konverents.. Hea, et tulevikutööst räägitakse. Minu kõrva jäi aga eelkõige Euroopa poliitikute mure. Mitte mure selle pärast, kuidas saabuvaid muutusi kõige paremini kasutada  töö väärtustamiseks ja Euroopa konkurentsieelise taastamiseks.

Vaid mure selle pärast, kuidas töötajaid kaitsta tuleviku töösuhete saabudes.

Töö on väärtuseloome suurim allikas. Mina usun, et töötegijaid tuleb innustada, mitte kaitsta töö ja tööandjate eest. Tugev  töö tõi meid siia, tark ja tugev töö võib  meid kaugemale viia.

Tööandjad – andkem siis veelgi enam head tööd, mis tegemist tahab ja oleks innustav. Töötajad – tehke tööd edasi nii hästi ja veel paremini kui seni!

Poliitikud – palun teid! Ärge segage meid! Ärge segage tööandjatel tööd andmast. Tööandmise töö on niigi raske, eriti kui seda oma, mitte maksumaksja  raha eest teha! Ärge segage töötajaid sellega, et annate neile usku, et mitte nende oma pea ja käed, vaid riigi hoolitsev isakäsi viib nad helgele tulevikule!

Neljandaks. Eesti inimene on aastasadu teadnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Laps tuleb kooli saata, sellest saab kõik alguse.  Jäägu lehm pullita või kasum lisanduva nullita, aga laps tuleb kooli saata.

Haridus on meid toonud siia. Parem haridus saab meid edasi viia.

Eesti majandusarengu ees seisab palju väljakutseid: kahanev rahvastik, muutumine kinniseks konnatiigiks, iseenda lämmatamine kasvavate regulatsioonidega, lasteaiaühiskonna vohamine, milles inimesel pole vastutust.

Olen oma ametiaja jooksul enamike meie liikmesettevõtete juhtidega jõudnud rääkida. Tean, et Tööandjate Keskliidu liikmed hoolivad Eesti arengust. Tean, et meie liikmed küsivad mitte “mis kasu on meil keskliidust?” vaid “kuidas saame koos asju Eestis paremaks teha?” Ma tänan teid kõiki selle koostöö eest!

Ma tean, et see, mis tõi meid siia – usk meie kultuuri tugevusse, julgus mõelda ja otsustada suurelt, töö ja õppimine, viivad meid jätkuvalt edasi. Küsimus, mida peaks igaüks meist endale esitama on see: “Mida saan mina teha täna selleks, et tööandjate 200-ndal juubelil saaks esineja öelda: “Eestil läheb väga  hästi. Paremini kui kunagi varem.”

Palju õnne meile!