Jaan  lõpetas tosin aastat tagasi kooli. Praeguseks on kõvasti tööd tehtud ja vaeva nähtud. Seda on märgatud ja karjääriredelilgi on toimunud hüpe. Palk on kasvanud. Rikkaks pole teinud, aga järjest parmini läheb.

Jaan  võttis aasta tagasi pisut riski ja investeeris börsil. Jälle läks hästi. Teenis aastaga 40%, üle 20 tuhande. Hing hõiskab, hea on olla. Aga nüüd tekivad rasked valikud. Olla heal juhipositsioonil ja näha pangaarvet (vähemalt teoreetiliselt) kosumas on mõnus. Jüril on sõbrad Soomes ja ta näeb, et tema positsioonil on inimestel mersu ja merevaatega katusekorter. Tahaks ka kangesti.

Samas jällegi, ega Jüri pole rumal, ta teab, et juhikoht on kõikuv ja mingi vastik hääl  kuklas ütleb, et börsil ei pruugi igal aastal just nii hästi minna.

Seesama hääl ütleb, et jätka investeerimist või võta see raha ja pane juurdegi ja mine uuesti koolipinki, mine Kopenhaagenisse ja õpi juurde. See kasvatab Jaani võimet edaspidi veel paremini teenida.

Nii on meil lood siin Eestis. Päris kõva tööga oleme seal kus oleme. Ei Jaanil ega Eestil mersut pole, on Skoda, aga see sõidab tegelikult päris hästi. Merevaatega katusekorterit pole, aga oma korterid oleme suutnud üsna soojakindlaks teha.

Majandus kasvab mühinal. Praegu. Valisin börsivõrdluse seepärast, et Jaan ei pannud börsi kasvama. Ta isegi ei olnud kuigi osav börsikaupleja. Ta sai osa viimase aasta õnnemängu headest panustest. Eesti kiire majanduskasv ei ole juhtunud sellepärast, et me oleksime midagi väga oluliselt juurde õppinud, loonud erilised eeldused jätkusuutlikuks kasvuks. Me oleme osa saanud Euroopa majanduse konjunktuurist ja meie demograafiline olukord (mitte kasvanud oskused) on toonud kaasa kiire palgatõusu.

Buumi ajal tekib valitsejatel sama dilemma mis Jüril. Kas investeerida süllekukkunud maksuraha tulevikus tulu teenimise võimesse ja sellega püüda kindlustada pikaajalist arengut või jagada see raha laiali. Kusjuures jagada saab nii  pensionäridele 500-seid rahatähti ühekordselt jagades (mis on veel suhteliselt süütu tegevus)  kui ka lubades aastateks ette kulutusi, mida enam tagasi võtta ei saa.

Tulevikus tulu teenimisvõimekuse parandamiseks on peaaegu ainult üks põhimõtteline võimalus – kasvatada Eesti inimeste endi kvalifikatsiooni, ettevõtlikkust, teadmiste loomise ja eriti teadmiste kasutamise võimekust, avades ühiskonda parimale, mis maailmas on. Lisaks sellele investeerida seda eesmärki toetavasse infrastruktuuri. On ka teisi viise, aga need on kõik toetavad tegevused kõige olulisema poole liikumisel.

Kui nüüd mõelda lubatud lahkest pensionitõusust, aga tegelikult ka kõigist muudest toredatest asjadest, mille üle inimesel heameel oleks, siis see on sisuliselt laen tulevastelt põlvedelt võimul püsimise nimel.  Oleme Igor Rõtoviga koos kalale sõites palju arutanud riigi laenukoormuse teemat. Igor kaitseb tuliselt, et riik peab laenu võtma. Mina pole laenu kui niisuguse vastu konkreetsete tegelikult vajalike projektide finantseerimiseks, küll aga on mure  – investeeringuraha kulub hoopis poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sest valimiste lähenedes pekstakse see vastik pinisev terve mõistuse hääl Jaani peast minema.

See hääl ütleb Jaanile, et kaks suurt jama seisavad ees – Euroopa Liidu toetuste vähenemine ja hiljem ärakukkumine ning töötajate arvu kiire kahanemine paralleelselt eakate  arvu kasvuga. Jaan ei ole rumal ja teab, et  raha saab mõne aja pärast otsa. Siiani on õnnestunud neid probleeme lihtsalt eitada. See hääl ütleb ka, et aktsiaturu buumi  peale (mida praegune kiire majanduskasvu number on) ei saa kasvatada igakuist  laenu- ja liisingumakset. Viimase nädala sündmused börsil tuletavad seda veelgi meelde. Buumivõitu saab arukalt kasutada tulevikuvõimekusse investeerimiseks. Selleks, et Eesti ettevõtjad ja inimesed  suudaksid tulevikus jätkusuutlikult igal aastal sissetulekut kasvatada mitte ehk 40% kaupa, aga jätkusuutlikult 5% kaupa.

Sõbrad ja sugulased  utsitavad: „Mis Sa põed, lase käia, me oleme parema elu ära teeninud.“  Nemad  ei tea, et raha otsa saab. Ei taha ka teada. Jaanil on päris raske valida arukuse ja soovmõtlemise vahel.