Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts ja Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar soovitavad Jüri Ratase valitsusel hoogu pidada ja maksumuudatused ning nende mõju koos ettevõtjatega läbi mõelda.

Viimasel paaril kuul tuleb valitsuskabinetist uusi maksumuudatuse mõtteid nagu laudu saeveskist. Üks selline «hädavajalik» idee on rahandusministeeriumi ettepanek kehtestada kontsernisisestele laenudele ja finantseerimistehingutele 20 protsendi suurune panditulumaks. Paraku pole panditulumaks metsa raiumine, kus võib lennata ka veidi pilpaid ja laaste. Tegemist on ebaproportsionaalse meetmega, millega saab pihta palju suurem hulk ettevõtjaid, kui on neid, kelle tõttu uut maksu kehtestada tahetakse.

Uut maksu on põhjendatud nii, et tahetakse lõpetada pahatahtlik kasumi Eestist väljaviimine siinselt tütarettevõttelt välismaal asuvale emaettevõttele laenu andmise näol, aga ka kontsernikonto kasutamisel.

Tegelikkuses annab panditulumaks suure löögi Eesti-sisestele ettevõtetele. Eestis on 6500 kontserni ehk ettevõtete gruppi, neist üle poole ehk 4300 on sellised, kelle emaettevõte asub Eestis. Uus maks hakkaks kehtima ka neile, sest vaid välismaiste omanikega äriühingutele ei luba seda rakendada Euroopa Liidu õigusaktid.

Kuid meil ei ole ühtegi põhjust eeldada, et kõik välisosalusega kontserni kuuluvad ettevõtted tegeleksid pahatahtlikult kasumi väljaviimisega. Julgeme väita, et enamik neist seda ei tee.

Poliitikakujundajatel kipub meelest minema see, et kontserni näol on tegemist igati seadusliku moodustisega ja see on loodud eesmärgiga ettevõtteid paremini hallata. Kontsernikonto ja kontsernisisene laenamine on kogu maailmas levinud ja aktsepteeritud äriajamise osa, mille eesmärk on teha investeeringuid nii, et ei oleks tingimata vaja kaasata kallist laenu pangast. Teisisõnu, kui üks tütarettevõte vajab investeeringut ja teisel on vabu vahendeid, on sel viisil lihtne kiiresti ressursse liigutada.

Muidugi leidub ettevõtteid, kes tõesti proovivad maksudest kõrvale hiilida, peitudes laenude või muude finantside liigutamiste taha. Kahtlemata tuleb selle probleemiga tegeleda. Seda aga saab ka praegu mitmel moel teha ja enne karmide meetmete jõustamist tuleks vaadata, kuidas teha seda lihtsamalt.

Üks võimalus on suhelda ettevõtjatega otse ja kasutada sarnaseid meetodeid, nagu maksuamet kasutas nn OÜtamise probleemi lahendamisel – kommunikatsioon, märgukirjad, avalik kampaania jne. Samuti saab tõhusamalt kasutusele võtta kehtivad õigusaktid, mida on juba riigikohtu lahendite abil täiendatud. Näiteks saab maksu- ja tolliamet maksukorralduse seaduse paragrahvi 84 järgi maksustada näilist tehingut selle tegeliku sisu järgi.

Arusaamatuks jääb, miks hakkab riik üksikute juhtumite tõttu lahendama «probleemi» täiesti valest otsast. Võtaks ikka kõigepealt ette need, kes tõesti probleeme tekitavad.

Nii kodu- kui ka välismaistel kontsernidel on Eesti majandusele suur mõju. Sajast suurimast maksumaksjast olid 2016. aastal tervelt 94 kontsernid (äriühingud, kel on Eestis või välisriikides tütar- või emaäriühinguid), kes maksid kokku 30 protsenti riigieelarvesse laekunud maksutulust, ehk üle kahe miljardi euro. Neis töötab 225 000 inimest ehk kolmandik kõigist töötajatest.

Hoolimata sellest, et plaanitav muudatus puudutab suurt osa Eesti ettevõtetest, pole valitsus taas kord teinud põhjalikku mõjuanalüüsi ettevõtluskeskkonnale ega kaasanud ettevõtjaid ehk neid, keda muudatus esmajoones mõjutama hakkab. Pole ka näha, et mõeldaks selle peale, kuidas kõikide uute maksude kehtestamise koosmõjul Eesti majanduskeskkond muutub.

Koalitsioonileppe koostamise üks peamisi lähtepunkte oli majanduskeskkonna arendamine ja ettevõtluse soodustamine. Eestit on rahvusvaheliselt teatud kui hea maksusüsteemiga riiki, kuid nüüd on tekkinud olukord, kus suurettevõtted kaaluvad pigem alternatiivseid investeerimisvõimalusi naaberriikides.

Hea ettevõtluskeskkonna üks märksõnu on stabiilsus. Rapsimine ja kiirustamine maksusüsteemiga seda kindlasti ei toeta. Kurioosne on, et samal ajal töötab valitsus välja koostööplatvormi Team Estonia, millest peaks saama Eesti kui hea investeerimiskeskkonna turundaja ning investorite Eestisse meelitaja. Valitsuse üks käsi ei tea, mida teine teeb.

Soovime, et peaminister Jüri Ratas paneks oma valitsuse efektiivselt tööle sel viisil, et ettevõtjad tahaksid ka tulevikus Eestis edasi tegutseda. See eeldaks, et ühtegi maksuotsust või radikaalset muudatust ettevõtluskeskkonnas ei tehtaks ilma, et sellele eelneks põhjalik ja tulevikku vaatav mõjuanalüüs.

Samuti jääb üle vaid lootust avaldada, et peaminister täidaks oma kohustust ja tooks maa peale tagasi rahandusminister Sven Sestri, kes lähtub ainult eelarve täitmisest ja suurt pilti ning pikaajalist mõju emba-kumba kas näha ei oska või ei taha.

Praegune olukord meenutab hobuste võidujooksu, kus hobused jooksevad, klapid peas, võidu finiši poole, nägemata publikut ja muud ümbritsevat. Pealegi on kokku leppimata, mis see finiš üldse on – kas majandusareng, nagu tahaksid näha ettevõtjad, või maksulaekumiste kasvatamine, et katta kulusid kalliteks valimislubadusteks. Ühiskonnale tervikuna oleks parem, kui valitsus klapid peast võtaks.